Aleksandr Janšin

Aleksandr Janšin (vene keeles Александр Леонидович Яншин; 28. märts (vkj 15. märts) 1911 Smolensk9. oktoober 1999 Moskva) oli vene geoloog.

Geoloogiarühma ülem Aleksander Janšin 1930. aastatel

Aastal 1937 sai Aleksandr Janšin väitekirja kaitsmata geoloogia-minearaloogiakandidaadi kraadi. 1952. aastal kaitses ta geoloogia-minearaloogiadoktori kraadi väitekirjaga "Põhja-Uuralimaa geoloogia". 1958. aastal valiti ta korrespondentliikme liikmestaatust vahele jättes NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

1930. aastatel töötas Janšin NSVL KRMN Väetiste Üleliidulise Teadusliku Uurimisinstituudi mäenduse osakonnas geoloogiarühma ülemana. Alates 1936. aastast töötas ta NSVL TA Geoloogiainstituudis ja 1958. aastast TA Siberi Osakonna Geoloogia- ja Geofüüsikainstituudis. Aastatel 1982–1989 oli Janšin NSVL TA Litosfääri Instituudi direktor.

Teadustöö

muuda

Aleksandr Janšin oli geotektoonika, geomorfoloogia, stratigraafia ja litoloogia eriteadlane.[1] Tal on uurimusi peamiselt Lõuna-Uurali ja Kasahstani tektoonika, stratigraafia, litoloogia ja hüdrogeoloogia alalt. Janšin on Kasahstani ja Lõuna-Siberi fosforiidi-, kaalisoola-, boksiidi- ja gaasimaardlate ning arteesiabasseinide avastajaid, noorte platvormide õpetuse rajaja ning mitme geoloogilise kaardi autor ja koostaja.[2]

1980. aastatel seoses Siberi "jõgede pööramise" (voolusuuna muutmise) projekti aruteluga loodi ekspertkomisjon, mis pidi hindama maaparanduse efektiivsust põllumajanduses. Komisjoni asus juhtima Aleksandr Janšin. Nn "Janšini komisjoni " mitmeaastane töö kandis vilja – 1986. aastal[3] valitsus loobus sellest projektist.

Ta oli kauaaegne Moskva Loodusuurijate Seltsi president (1967–1999). Aastatel 1982–1989 oli Janšin NSV Liidu Teaduste Akadeemia asepresident. 1993. aastal valiti ta Venemaa Ökoloogiaakadeemia esimeseks presidendiks.

Tunnustus

muuda

Viited

muuda