Estonia (laev 1980)

Alus valmis 1980. aastal Saksamaal Papenburgis Jos. L. Meyeri laevatehases. Parvlaeva tellis Soome laevafirma Rederi Ab Slite kaubamärgi Viking Line all, alus sai esimeseks nimeks Viking Sally. Laev oli 155,43 m pikk ja 24,21 m lai, maksimaalne võimalik kiirus oli 21 sõlme. Kajutikohti oli 1190 ja kahele autotekile mahtus korraga 460 autot.

29. juunil 1980 sõitis laev esimesele reisile liinil Turu–Mariehamn–Stockholm.

Laev müüdi edasi 1990. aastal Oy Silja Line Ab-le, seal ristiti alus Silja Stariks.

Juba samal aastal otsustas Silja Line laeva veel kord edasi müüa ning uueks omanikuks sai Wasa Line, mis kuulus Silja Line'i suuromaniku EffJohn Internationali alla.

Wasa Line ristis laeva omakorda ümber, uueks nimeks pandi Wasa King.

Tallinna–Stockholm liini käitusfirma Estline hakkas laeva vastu huvi tundma 1992. aastal. Laeva ostsid kahasse Estline'i omanikud Eesti Merelaevandus ja Nordström & Thulin Küprosel registreeritud tütarettevõtte Estline Marine Company Ltd kaudu. Laeva uueks nimeks valiti pärast pikka kaalumist Estonia.

Estonia oli Eesti lipu alla tulekul jaanuaris 1993 suurim Eesti reisilaev. Valget värvi suurt laeva kutsuti rahva hulgas "valgeks laevaks", nagu varem oli kutsutud samuti valget Georg Otsa ja teisigi ihaldusväärseid reisilaevu. Estonia alustas merereisi 2. veebruaril 1993.

Laevapere töötas kahes vahetuses, kaptenid olid Arvo Andresson ja Avo Piht.

 Pikemalt artiklis Estonia katastroof

Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel (UTC +2), sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal. 989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Leiti ainult 95 hukkunu surnukehad.

Parvlaev Estonia vrakk asub koordinaatidel 59° 22′ 54″ N, 21° 41′ 0″ E umbes 22 miili kaugusel Utö saarest (157° kraadi edelas). Laeva vöörivisiir leiti ametivõimude teatel vrakist umbes ühe miili kaugusel lääne pool, koordinaatidel 59° 23′ 0″ N, 21° 39′ 12″ E.^[1] Visiir tõsteti 1994. aasta novembris õnnetuse põhjuste uurimiseks pinnale ning viidi Soome Hankosse. 1999. aastal andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ning see viidi Rootsi Södertälje sadamasse. Sealt viidi vöörivisiir 2002 Muskö saarele Rootsi mereväebaasi.^[2] Sügavus on laevahuku paigas 70–80 m.

Laeva uppumisega on seostatud Estonia pardal toimunud relvavedu, plahvatusi laeva pardal, lekkeid laevakeres jms.^[3] Laevahuku uurimise rahvusvahelise komisjoni lõpparuande kohaselt tõmbas tormis lahti rebenenud vöörivisiir kaasa sellega ehituslikult seotud rambi, mistõttu vesi pääses autotekile.^[4] Ohutusjuurdluse Keskuse esialgse hindamise vahearuanne järeldas, et kuigi laevaehitajalt oli tellitud piiranguteta laev, millel oli merekõlblikkuse tunnistus, ei olnud klassifikatsiooniühingu ülevaatused piisavad ning tegelikult polnud laev merekõlblik.^[5] Puuduvad viited kokkupõrkele või plahvatusele vööri piirkonnas.^[6] Kiiresti reageeris vahearuannet tutvustanud pressikonverentsile Estonia ehitanud laevatehas Meyer Werft, väites, et tehas on ehitanud väga hea laeva.^[7]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Estonia

• Keskööprogramm: KESKÖÖPROGRAMM. Noor kapten; ERR-i audioarhiiv (1993)